Selle reaalsuse moodustamisel kasutati algselt matemaatilisi jadasid, mis hiljem
seoti astroloogia- ja numeroloogiaga. Need on tänapäeva teaduse alusteks-
-teaduse, mis kirjeldab meie reaalsuse tasandeid. Tasandeid on neli, teadus uurib
neist kaht: keemilist ja füüsilist. Teised kaks on jäänud parapsüholoogide uurida.
      Meie nelja-tasandiline reaalsus on alguse saanud, on osa, suuremast
reaalsusest, mis on siia kehastunutele inimmeeltega tajumatud.
      Need, kellel lisaks inimese DNA-le on ka suurema( ehk tõelise) reaalsuse
olendi DNA, on võimelised tajuma ka tõelist reaalsust. Kuid see võime on neist
enamikul uinunud olekus, kuna alates sünnist õpetatakse meid tajuma vaid
füüsilist reaalsust. Kõik sellest väljapoole jääv blokeeritakse. Meid kasvatatakse
oma taju piirama.
     Meie füüsiline reaalsus, ehk "tegelikkus", on meie Olemuse projektsioon
füüsilisele tasandile.
    Siinne päikesesüsteem on üles ehitatud polaarsuse printsiibil. See tähendab, et
igal asjal on olemas vastandpoolus. Näiteks mees/naine, külm/kuum, hea/halb,
ilus/inetu jne.
     Selline polarisatsioon loob pideva võitluse hea ja halva vahel ning käivitab
siinsed arengusüsteemid.
      Suurendades ühte poolust, kasvab ka teine. Suurendades headust, suureneb
ka kuri. 
       Inimesed arvavad, et nad on head, kui elavad teistele, jättes ennast 
tahaplaanile. Tegelikult saab elada ennekõike ikka ainult omaenda elu ja "kõik,
mis teed teistele, teed iseendale". Ainult ennast väärtustades on võimalik
adekvaatselt hinnata ka teiste vajadusi.
       See reaalsus baseerub usul. Inimesed teevad oma stsenaariumisisesed
valikud, lähtudes usust ning reaalsus toob tagasisidena kinnitused uskumuste
paikapidavusest.
        Igal religioonil on oma maailm, kõigile sealviibijaile kehtivad antud religiooni 
tõed. Seega on igaühel oma tõde ja igaühel on õigus- selle reaalsuse
piires( siia hulka arvatakse ka siinsed paratasandid). Suures(tõelises) reaalsuses
on teistsugune Tõde, millega siinsel pole juba ajastuid mingit seost olnud.